Teibitud banaan ehk kuidas finantstarkusest peaks saama põhitarkus

Iga võetud laen tuleb tagasi maksta ning üha enam inimesi satub inkasso ja kohtutäiturite huviorbiiti. Samas maksab keegi rikneva banaani eest üle saja tuhande dollari. Kuidas rahaga ümberkäimise oskusest peaks saama alushariduse osa, arutleb Mandatum Life’i võlakirjainvesteeringute juht Juhani Lehtonen.

JUHANI LEHTONEN

banaanilehti

Pidin imestusest pikali kukkuma, kui lugesin, et keegi oli ostnud 120 000 dollari eest kunstiteose, mis kujutas endast teibiga seina külge kinnitatud banaani. Ehtsat banaani.

Neile, kes on kursis mänguteooria ja oksjonimudelitega, on tuttav mõiste „võitja needus“. See tähendab, et näiteks kunstioksjonil kõrgeima hinna pakkunud osaleja saab teose endale sellepärast, et keegi teine lihtsalt polnud selle eest valmis nii kõrget hinda maksma. Oksjoni võitja oli seega ainus, kes väärtustas teost selle hinnaga. Kui teos müüdaks alghinnaga, oleks tegu kahjumliku tehinguga.

Kui seinale teibitud banaan läheb kaubaks 120 000 dollari eest, on tegu juba saatanliku needusega. Või peaks hoopis kohalik finantsinspektsioon selle kunstitehingu luubi alla võtma – et kas tegu pole mitte rahapesuga?

Raha hinna määrab põhimõtteliselt turg. Nn ülejäägipool ehk need, kellel jätkub raha ka säästudeks, laenavad raha nn puudujäägipoolele ehk neile, kes kulutavad rohkem kui endal olemasolevad vahendid lubaks. Laenuandjad saavad vastutasuks intressi. Nüüd on kogu maailma keskpangad langetanud lühiajalisi intressimäärasid mõjutava üleöödeposiidi intressimäära koguni negatiivseks. See tähendab, et raha väljalaenajad kannavad negatiivse intressi korral põhimõtteliselt kahjumit. Ehk teisisõnu – selle asemel, et laenuandmise pealt teenida, maksavad nad sellele hoopis ise peale.

Keskpangad soovivad sel moel ilmselt suunata raha pangakontodelt tagasi majandusse, mis toob kaasa nõudluse elavnemise ja sellest tuleneva hindade tõusu. Tulemuseks on inflatsioon. Mõnedes majandusharudes pole nõudlus siiski elavnenud, seevastu mõnes valdkonnas on see kontrolli alt väljunud.

Terve mõistuse järgimine rahaasjades peaks saama iseenesestmõistetavaks juba noores eas.

Toome näiteks värskemad statistikaandmed üle lahe- Soomest. Selle kohaselt on Soomes juba ligi 580 000 inimese varad võlgade tõttu arestitud. See tähendab, et üle 10% soomlastest puudutab täitemenetlus. See näitaja on alates finantskriisi tipust 2008. aastal stabiilselt kasvanud. Seda on hirmutavalt palju. Mõelge ise: iga kümnes soomlane on ennast lõhki laenanud. Keskmiselt on ühe võlgniku kohta kuni 8 võlanõuet, keskmine võlg inimese kohta on umbes 18 000 eurot. Võib ainult aimata, milline on kõige selle inimlik taust. Kas nn odav raha ja laenamise lihtsus on ülevõlastumist suurendanud? Kindlasti.

Loodame siiski, et säästmise teema on jätkuvalt päevakorral nii meedias ja avalikes aruteludes kui ka inimeste igapäevaelus ning säästmisest saab uus normaalsus. Näiteks Rootsis saavad inimesed ise investeerida väikese osa oma kogutud pensionifondidest, mis on kindlasti suurendanud avalikkuse huvi investeerimise vastu ja samal ajal innustanud uurima ka majanduse reegleid ja toimimismehhanisme. Mida tähendab ettevõtte jaoks kasumi teenimine, kuidas kasum tekib, mis on dividend jne.

Minu arvates peaks majanduse põhialuste õppimine kuuluma alushariduse koosseisu. Tervest mõistusest lähtumine rahaasjades peaks saama enesestmõistetavaks juba noortele. Praegu ei suuda seda kõik täiskasvanudki, sest mille muuga seletada seda, et iga kümnes soomlane sipleb sügaval võlgades, kuigi finantskriisi harjast on möödas üle kümne aasta.

Siis läheb keegi ja kleebib seinale 120 000 dollarit maksva banaani. Ka selle võiks ju põhimõtteliselt välja laenata.

 


Similar articles