Tehisintellekt on kohal! Piirid digi- ja inimintellekti vahel nihkuvad

Tehisintellekt

Analoogmaailma alustalad kõiguvad. Innovatsiooni juhtimise professor Liisa Välikangas kirjutab sellest, missugused on tuleviku teenused, kuidas need meie elu muudavad ja kuidas see puudutab ettevõtjaid.

Möödunud sajandi lõpul leiti, et teenused on muutunud ühiskonna arengut määravaks jõuks. Räägiti, et just teenused on see osa majandusest, mis peaks kasvama, samal ajal kui kaupadega kauplemine väheneb. Teenuse mõiste oli toona lihtne: tegemist oli asjaga, mis ei saanud varba peale kukkudes haiget teha, sest sellel polnud ainelist sisu ega kaalu. Tõsi küll, ka kaubad võisid luua teenust – hüve, mille pärast inimene ühe või teise toote ostis. Vihmavari kaitseb vihma eest – see on vihmavarju osutatud teenus.

Viimase aastakümne innovatsioon teeninduses oli iseteenindus. Nüüd maadleme teenuste revolutsiooni tulemustega või naudime selle võlusid, sõltuvalt sellest, mis nurga alt asjale vaadata. Taksod on Uberid, korteritest on saanud hotellitoad, raha tuleb ühisrahastusplatvormidest ja mobiilirakenduse abil saab tellida peaaegu kõike: sekretäri, lõuna, elutoa valgustust, meelelahutust, samuti kaubelda aktsiatega, maksta makse jne. Mõned küll arutlevad, kuidas selline võõrandumine füüsilisest maailmast mõjutab uut arvutigeneratsiooni üle kogu maailma. Kõike saab mõne näpuliigutusega, aga mis on teenindamise ja tootmise taga? Mis on need oskused, väärtused ja kes on need inimesed? Üks San Francisco ülikooli õppejõud lahendas selle teema nii, et keelas üliõpilastel vastuste guugeldamise, kui ta midagi küsis. Ta ütles: „Tead, mida tead. Muu on pettus.“

Vastupanu on mõttetu. Analoogmaailma alustalad värisevad. Üks näide Hiinast. WhatsAppi sealne vaste on WeChat. Sellest on välja kujunenud terve elukeskkond, millest inimene ei peagi väljuma, kui tahab käia poes, mängida, suhelda, õppida, tegeleda rahaasjadega või lõbutseda. WeChat tahab olla „sinu kontakt maailmaga hommikust õhtuni”. Ja see tasub ennast ära. Kui inimesel veab, võib ta õigel hetkel telefoni raputades ja õiget telesaadet vaadates võita suuri summasid. Ühe populaarse telesaate ajal raputasid hiinlased oma telefoni 11 miljardit korda, peaaegu 810 miljonit raputust minutis! Aga veel olulisem on 700 miljoni inimese usaldus selle keskkonna vastu. See on tohutu saavutus maal, kus lähemast sõprade ringist väljaspool eriti kedagi ei usaldata.

Uued tehnoloogiad on teinud kõikjal maailmas peadpööritavaid edusamme tarbijate rõõmuks ja kasuks: tehisintellekt, robotid, big data ja blokchain mängivad innovatsiooniprotsessis järjest suuremat rolli. Arvutuskiirus suureneb üha, et masinad võiksid inimestele pakkuda intelligentsemat, kasulikumat ja mugavamat kogemust.

Kui kasutad Slacki-nimelist virtuaalset tööruumi, saad näiteks selliseid sõbralikke meenutusi: Ma ei riputanud su palvet üles, sest samasisuline sõnum on just äsja postitatud. See on küll hea ettepanek, aga palun võta arvesse, et olen kõigest arvutiprogramm. Sellised sõnumid ei nõua kindlasti kõrgema taseme tehisintellekti, aga need räägivad suunast, kuhu programmid arenevad. Juba praegu on need sõbralikumad ja empaatilisemad kui mõni kiirustav meilisaatja.

Tehisintellekti on peetud tuleviku tehnoloogiaks, ent see on juba meie argielus kohal. Google`i, Facebooki ja teiste ettevõtete tohutud investeeringud viitavad sellele, et tehisintellekti kasutavad tehnoloogiad muudavad nii ühiskonda kui eluviisi. Kui uued rakendused jõuavad turule, siis pole enam tegemist tehisintellekti, vaid tavaliste igapäevaste toodetega.

On aeg valmistuda singulaarsuse hetkeks, olukorraks, kus me ei suuda enam vahet teha digitaalse ja inimliku intellekti vahel. Google`i juhtivteadlane ja leiutaja Ray Kurzweil, keda kutsutakse põhjendatult tänapäeva Einsteiniks, on juba ammu väitnud, et see hetk jõuab kätte pärast 2045. aastat. Kes teab?! Ja ilmselt arvab igaüks, et mõistuse ja mälu toena oleks tore omada tehisintellekti. Tehisintellekt on juba aidanud miljoneid inimesi näiteks elukaaslase leidmisel. Järgmine loomulik samm oleks suhte hoidmine või isegi asendamine.

Füüsiline maailm libiseb bittide universumisse.

Nähtamatust ja kuulmatus tehisintellektist pärinevaid ohtusid on veelgi raskem aduda kui tarkade robotite armees peituvat ähvardust. Mida inimesed siis hakkavad tegema, kui robotid kõik tööd ära teevad?

Mul on sõbrad, üks abielupaar, kel on kombeks juua alati klaasike veini sel ajal, kui robottolmuimeja nende kodu puhastab. Mis võiks olla veel toredam? Alguses tuleb küll tublisti investeerida, aga siis töötab robot peaaegu ilma rahata. Selle askeldamist jälgides võiks mõtiskleda selle üle, et ehk tasuks investeerida roboteid tootvasse ettevõttesse – nii saaks ka edaspidi endale veini joomist lubada.

Palju räägitakse ka isesõitvatest autodest. Väga lähedal on see aeg, kui tööasju saab ajada sõidu ajal autos. Kui liiklust ei pea enam jälgima, saab sel ajal teha muid asju. Seda on endale kerge ette kujutada. Aga kuidas suhtuda autodesse, mis on iseseisvad üksused, iseenda omad?

IBMi suurepärane raport „Device Democracy“ maalib meie ette tulevikupildi, kus kõik seadmed toimivad võrgus autonoomselt, kauplevad teiste võrgus olevate seadmetega ja on n-ö omaette ettevõtted. Sellised stsenaariumid põhinevad lisaks palju räägitud asjade internetile ka veel asjaolul, et füüsiline ümbrus sulandub virtuaalsesse maailma.

Meil on endiselt eluks vaja vett, toitu ja muid käegakatsutavaid asju, aga neid esindab virtuaalmaailmas digitaalne info. Füüsiline maailm libiseb bittide universumisse. Võtame näiteks selle singilõigu, mille sa kavatsed just suhu pista. Tehisintellekt teab, kust see pärit on ja milline on olnud selle teekond sinu taldrikule. Selle müüja ja tootja teavad, kes sa oled, millal sa sööd, kellega koos sa sööd ja kas sa tahad panustada mõne looma heaolusse või sellesse, et ta kasvutingimused oleksid võimalikult looduslähedased.

Võimalused on lõputud. Juba nädal aega ei ole su korteris vett kasutatud. Kas kõik on korras? Tehisintellekt hoolitseb meie eest.

Tänase päeva kõige kuumem tehnoloogiasõna on blokchain – blokiahel. Seda peetakse järgmiseks uueks tehnoloogiaks, millel on internetiga võrreldav mõju. Blokiahel on jaotatud andmebaas ehk väärtust omavate tehingute avalik arvestusraamat, mis salvestab tehinguid ja lepinguid ning võrdleb nende paikapidavust varasemalt salvestatud andmetega. Blokiahela ainulaadsus seisneb omaduses, mida kirjeldatakse väljendiga procedural trust, mis tähendab, et selle põhjaks on tehnoloogial põhinev usaldus.

Mõjukas ajakiri Economist nimetabki seda blokiahelat usaldusmasinaks ja tunneb samas muret tuleviku pärast, kus usaldus põhineb tarkvarakoodidel, mitte demokraatliku ühiskonna põhiväärtusi kaitsvatel institutsioonidel.

Andmete usaldatavust on seni hinnatud selle põhjal, kui usaldusväärseks on peetud seda institutsiooni, kes andmeid esitab. Kuid blokiahela maailmas ei ole vaja sellist autoriteeti. Blokiahela tehnoloogiat saab osta Šveitsis registreeritud Ethereumi platvormi kaudu. Eesti ettevõte Guardtime kasutab blokiahela tehnoloogiat näiteks terviseandmete hoidmiseks ja kaitsmiseks.

Visioon organisatsioonist, mis seisneb ainult tarkvaras,
on juba reaalsuseks muutunud.

Silicon Valleys loodi hiljuti ettevõte, millel ei ole ühtegi töötajat ega juhatajat. Sellesse DAOsse (decentralized autonomus organization) on investeeritud üle 150 miljoni dollari. See, kuidas niisugused ilma juhtimiseta  ettevõtted seadustega vastavusse viia, tekitab veel küsimusi, aga DAO näitel võib öelda, et visioon organisatsioonist, mis seisneb ainult tarkvaras, on juba reaalsuseks muutunud. Idee seisneb selles, et ettevõtte eesmärgid ja nende saavutamise tee on kirja pandud blokiahelakoodiga. Ettevõtte omanikud ei pea enam mõtlema strateegiatele – need probleemid on juba lahendatud. Nii et juhtimisajakirja Harvard Business Review toimetus peab otsima uusi teemasid.

Big data võimalusi saavad kasutada ka turundusinimesed. Selles vallas on pikka aega valitsenud selge vahe kahe suuna vahel: rätsepatöö ja masstoodang. Big data võimaldab mõlemat, võrreldes pidevalt üksiku tarbija käitumist paljudega. Võrdlemine on dünaamiline. Seejärel küsitakse, kus on sarnasus. Kui loed mingit uudist ja mängid teatud ajal mänge, siis mida teevad samal ajal teised sinusarnased inimesed? Siit sünnib sulle soovitus, reklaam või pakkumine.

Masina tehtud järeldustega seonduvad mitmed moraaliküsimused. Selline etteulatuv analüüs võib näiteks ametimeestele märku anda ohust, et sinu käitumine võib peatselt viia kuriteoni. See näide räägibki sellest, kui oluliseks muutub tulevikus küberturvalisus. Aastaks 2020 võivad investeeringud sellesse valdkonda ulatuda 200 miljardi dollarini. Oma olemuselt on see ala, mida Ameerika Ühendriikide endine välisminister George Shultz kirjeldas nii: „On probleeme, mis saavad lahenduse, ja on neid, millega tuleb pidevalt tegeleda.“ Küberjulgeolek on lõppematu võidujooks. Üksiküritajad võistlevad suurte organisatsioonidega. Üks mu kolleeg, küberjulgeoleku spetsialist soovitas ühe võidustrateegiana tähelepanu hajutamist. Kui vaenlase tähelepanu viiakse kõrvalistele asjadele, siis on võimalik vähemalt aega võita.

Teenuste tulevikku suunduvaid radu võib kirjeldada kahe küsimusega: kellele ja kuidas? Kellele osutab tulevikuteele, mille kaudu muutuvad paljud varem vaid kõrgklassile kuulunud teenused kättesaadavaks ja iseenesestmõistetavaks palju laiemale inimhulgale.

Üks selle ala säravamaid näiteid on ühisrahastus – rahastamine pole enam ühegi institutsiooni ainuõigus või eelis. Blokiahel võib tuua kaasa järgmise rahamaailma revolutsiooni. Tehingud, mida blokiahelasse salvestatakse, võivad olla väga erinevad ja nad on põhimõtteliselt võltsimatud.

Teine tulevikurada näitab, kuidas teenuseid osutatakse. Teenused on ajalooliselt alati olnud inimese käe jäljed. Üks Genfi erapanga klienditeenindaja rääkis, et tema kõige tähtsam töö on tänapäeval kliendi koeraga õues jalutamine, sel ajal kui koeraomanik pangaasju ajab. Aga seegi töö võib kaduda ja muutuda digitaalseks, kui robotist saab inimese parim sõber.

Mida see tuleviku teenindussektorile tähendab? Milline strateegia siis kõige tõhusam oleks? Ameerika sõjaväelastel on üks huvitav strateegia, mis võiks edukas olla. Selle nimi on active waiting ja sõjalises mõttes tähendab see õige hetke ootamist rünnakuks. Seda aktiivse ootamise strateegiat võivad kasutada ka ettevõtted, tehes otsuseid, mis toovad tulevikus kaasa klientide rahulolu ja firma edu.

Kui panustada aktiivselt, saab õppida kogemustest. Mida on võimalik teha? Mis töötab? Aktiivne ootamine tähendab ka seda, et ettevõte ei kuluta kõiki oma ressursse liiga varase n-ö rünnakuga ära, vaid ehitab tuleviku teenindusstrateegiaid laiapinnaliselt, säilitades paindlikkuse ja muutes vajadusel kiiresti oma strateegiat. Suurpealetungile võib minna siis, kui teeninduskeskkond on üles ehitatud ja testitud.

Ja lõpuks olgu toodud neli olulist hoiatussõna: tulevikuvisioonid on alati ekslikud. Neid visioone on vaja selleks, et luua põhi, millele toetudes saab õppida asjadest, mis pole veel toimunud. Ent oma ajast eest olevad pioneerid on siiski horisondil juba nähtavad.

Parim tee tuleviku teenusteni – fintech’i, blokiahela, tehisintellekti ja big data’ni on luua need ise, enne kui nad ilmuvad iseenesestmõistetavana klientide ajutegevust täiendama või nende nutitelefonidesse. Mõned uued teenused on niisugused, mida me ei oska oodatagi. Need üllatavad meid meeldivalt. Või siis ei märkagi me neid, isegi siis mitte, kui me nende eest maksame.

Lõpuks olgu toodud neli olulist hoiatussõna:
tulevikuvisioonid on alati ekslikud.

Autor Liisa Välikangas on Aalto ülikooli ja Hankeni majanduskooli innovatsiooni juhtimise professor, samuti on ta agentuuri Tekes ja Helsingin Sanomad SA juhatuses.

 TEKST: Liisa Välikangas ILLUSTRATSIOON: Wonder Agency

 


Similar articles