Rahapoliitika vs riigistiimulid: esimene sett 6:1 (mäng on peatatud vihma tõttu)

Keskpankade algne funktsioon oli olla raha emiteerija ja vajadusel ka viimane õlekõrs pangasüsteemi päästmiseks. Praeguseks on nende roll aga kiiresti kasvanud ja keskpankadest on kogu maailmas järk-järgult saanud majanduskasvu tähtsaim turvaja. Mida see tegelikult tähendab, arutleb Mandatum Life’i võlakirjainvesteeringute juht Juhani Lehtonen.

JUHANI LEHTONEN

tyokalut

Keskpankade algne funktsioon oli olla raha emiteerija ja vajadusel ka viimane õlekõrs pangasüsteemi päästmiseks. Praeguseks on see roll aga kiiresti kasvanud ja keskpankadest on kogu maailmas järk-järgult saanud majanduskasvu tähtsaim turvaja: ebaharilike rahapoliitiliste meetmete kaudu on keskpangad muutunud riigivõlakirjade ning ka erasektori intressi- ja aktsiatoodete suurostjateks. Mis toimub?

Möödas on ajad, mil keskpangad olid huvitatud vaid majanduse sularaharingluse korraldamisest ja inflatsioonist. Tänapäeval mängivad keskpangad kogu maailmas olulist rolli ka poliitikas. Selle taustal ei ole üllatus, et nii USA Föderaalreservi kui euroala EKPd juhivad juristid: Jerome Powell ja Christine Lagarde. Tavapäraselt on keskpanku juhtinud majandusdoktori kraadiga makromajanduse eksperdid. Enam mitte.

Eriti EKP poolt on juba pikemat aega kuulda rahulolematust poliitilise süsteemi võimetusega operatiivselt tegutseda ja otsuseid vastu võtta. 2011.–2012. aasta eurokriis oli ilmselt selle parim (või halvim) näide. Lõuna-Euroopa olukord halvenes nii kiiresti, et EKP pidi võtma võtmerolli kogu segaduse lahendamisel. Itaalia jt probleemriigid pistsid rinda süveneva majanduslangusega. Euroala rahapoliitika uus ajastu sai alguse Mario Draghi kuulsast kõnest Londonis, kus ta lubas, et Euroopa Keskpank teeb „kõik, mis võimalik“ euro päästmiseks: ”Within our mandate, the ECB is ready to do whatever it takes to preserve the euro. And believe me, it will be enough.” („Oma mandaadi raames on Euroopa Keskpank euro päästmiseks valmis tegema kõik, mis võimalik. Ja uskuge mind, seda on piisavalt.“)

JUHANI LEHTONEN

Tavapäraselt on keskpanku juhtinud majandusdoktori kraadiga makromajanduse eksperdid. Enam mitte.

Nüüd on EKP eesotsas tööõigusele spetsialiseerunud jurist Christine Lagarde ning on käivitunud strateegiline töö EKP eesmärkide määratlemiseks. Kui suured peaks olema keskpanga volitused? Lagarde on Prantsusmaa endine rahandusminister ja rahvusvahelise valuutafondi IMF president, laialdaste poliitiliste sidemetega ja oma teenete eest kõrgelt hinnatud. On huvitav, et Lagarde’i kõnedes kordub järjekindlalt pigem kliimamuutuste kui inflatsiooni teema, siis inflatsioonist räägib avalikkuse ees pigem EKP peaökonomist.

Objektiivselt vaadeldes võib öelda, et praegu on euroala suurim probleem erinevate mängijate käsutuses olev arsenal. EKP on suures osas ära kasutanud enamiku oma kontrolli all olevatest abinõudest majanduse stimuleerimiseks ja 2% inflatsioonieesmärgi saavutamiseks. Ulatuslik võlakirjade tagasiostuprogramm on surunud intressimäärad ajalooliselt madalale tasemele, mis on omakorda kaasa toonud raskused Põhja-Euroopa eelrahastatud pensioniskeemides. Negatiivsed intressimäärad söövad isuga olemasolevaid varasid ja tulevasi kasumiväljavaateid. On selge, et keskpankade bilansside suurendamine ei ole parim lahendus majanduskasvu kindlustamiseks. Aktsiate kokku kühveldamine keskpankadesse on väga vaieldav. Nii toimivad Jaapani ja Šveitsi keskpangad. Praktiliselt tähendab see eraomandi riigistamist. Milleks see vajalik on?

Samal ajal hoiavad suuremad euroriigid ergutusmeetmeid siiski veel ettevaatlikult lahti. Sakslased kardavad inflatsiooni. Riiklike ergutusmeetmete puhul peaks esimene serv kohe äss olema, sest vastasel korral on oht teha ebatõhusaid investeeringuid piirkondadesse, kus pakkumine niigi juba nõudluse ületab. See omakorda toob kaasa hinnalanguse ja keskpanga inflatsioonieesmärk tõuseb veelgi. Jõudu tuleks varuda ka tulevaste majanduslanguste tarbeks.

JUHANI LEHTONEN

Objektiivselt võttes on euroala praegune suurim probleem erinevate mängijate käsutuses olev arsenal.

On väga tõenäoline, et Lagarde’il on ambitsioonikad plaanid. EKP ja euroala riikide vahel tuleks mäng tasavägiseks saada. Oletagem, et poliitiliselt hästi võrgustunud uus president lahendab kõigepealt EKP sisemised vastuolud lõuna ja põhja vahel. Seejärel algab suur töö: kuidas saavutada eelkõige sakslaste valmisolek rahapoliitika suuremaks riigipoolseks stimuleerimiseks, et seeläbi leevendada EKP koormust ja poliitilisi kõrvalmõjusid? See näeb välja nagu Prantsusmaa-Saksamaa vaheline matš. Pangasüsteemi olukorda leevendaksid kiirelt positiivsed baasintressimäärad ja üleüldse kõrgemad intressimäärad. Esimese ässaga löödaks intressimäärad miinusest nulli. Seejärel aktiivse võrgumänguna riikide rahanduspoliitika poolelt stiimulid kliimamuutuste leevendamiseks mõeldud taristuprojektidele ja teistele erasektorit stimuleerivatele projektidele. Ja miks mitte Uus Roheline ehk EKP ostuprogrammidesse sobituv riigivõlakirjaturg, mille eesmärk on süsinikuneutraalsuse saavutamine euroalal vastavalt komisjoni ajakavale.

Niisiis, teine sett, uued pallid. Riigid servivad, seis on 1:6.

 


Similar articles