Inflatsioon tõuseb – kas koos sellega ka intressimäärad?

Sel aastal see siis juhtub, nimelt inflatsiooni tõus. Olgugi see suuresti seletatav koroonapandeemiast tingitud erakordselt madala inflatsioonitasemega eelmise aasta võrdlusperioodil, mõtlemisainet siiski jätkub. Paljude kõrge riskiga varaklasside jaoks on võtmeküsimus reaalsete intressimäärade areng – ehk kui kaua need miinuses püsivad, tõdeb Mandatum Life’i võlakirjainvesteeringute juht Juhani Lehtonen.

allokaatio

Koroonapandeemia surus inflatsiooninäitajad eelmisel aastal senisest veelgi madalamale. Olematu inflatsioon on suur probleem, mille vastu võitlemiseks on lääneriikide keskpangad juba aastaid enneolematu arsenali käiku lasknud. Baasintressimäärad on kukkunud USA-s nulli ja Euroopas lausa miinusesse. Lisaks on keskpankade bilansid tuubil täis riigivõlakirju, millele viimasel ajal on lisandunud korporatiivvõlakirju kuni kõrge tootlusega high yield -võlakirjadeni välja. Keskpangad on sihiks seadnud umbes 2% inflatsiooni ja USA Fed on esimesena nentinud, et inflatsioon võiks vabalt tõusta sellest näitajast „selgelt kõrgemale“.

Sel aastal võib siis viimaks öelda: saime, mis tahtsime. Hiliskevadel on aastane inflatsioon USAs tõenäoliselt juba üle 4%. Aasta jätkudes saab üha enam inimesi vaktsineeritud ja säästumäära tõus lakkab. USA-s saavad eelmise aasta fiskaalstimulid peale keskpanga ergutusmeetmetele lisahoogu nüüd ka president Bideni programmidest, mis tähendab, et USA-s istutakse piltlikult öeldes umbes 2000 miljardi dollari suuruse kasutusvalmis rahahunniku otsas.

Hiliskevadel on aastane inflatsioon USAs tõenäoliselt juba üle 4%.

Siit paistab läbi inflatsiooni tõusu ammutuntud muster. Kui kerkiva nõudluse tingimustes tekivad pakkumises kitsaskohad või isegi pudelikaelad, kerkivad paratamatult hinnad. Kaupade poolel on see juba nähtav: kaubaveohinnad on tõusnud lausa paraboolset joont mööda, kuna teenuste nõudlust on kogu maailmas kompenseeritud kasvava nõudlusega kaupade järele. Toormehinnad on nii tööstusmetallide kui ka energia poolel kindlalt tõusujoonel. Klassikaline juhtum.

Nüüd ongi pall teenindussektori väravas. Kui lääneriikides on teenindusega seotud sektorite osakaal SKPs selgelt suurim (USAs 80% ja euroalal 75%), siis kuidas kajastub nende sektorite avanemine teenuste hindades? Kas teenuste inflatsioonile avaldatakse tõususurvet? See teema peaks olema nüüd keskpankade tähelepanu keskpunktis. Praegu on turgude suundumus selles osas üsna selge: inflatsiooniootused on USAs selgelt tõusuteel, samuti inflatsiooni vahetustehingud tuletisinstrumentide turul. Viie aasta pärast algavale viieaastasele inflatsiooniperioodile prognoositakse tasemeks 2,4% (mullu märtsis 1,2%).

Kõrge riskiga varaklassid on ajalooliselt vastu pidanud ka 3% inflatsioonitempole, kui on olemas usaldus keskpanga võimesse perutama kippuvat inflatsiooni ohjes hoida.

Ma ei usu, et keskpangad hakkaksid ennetava meetmena oma stiimuleid liiga vara kokku tõmbama. Seetõttu on siin juhtiv roll turgudel. Intressimäärade arenguga seoses hakkab ilmnema selge tendents: mida rohkem tõuseb inflatsioon USAs, seda närvilisemaks muutuvad turud. Pikaajalised intressimäärad tõusevad, kui turud hakkavad Fedi poliitikamuutusi hindadesse sisse kirjutama. Märke selle kohta juba on. Seejärel tõusevad tuletisinstrumentide turu prognoosid lühikese intressimäära kohta. Reaalne intressimäär (nominaalne intressimäär miinus inflatsioon) on praegu ka USA-s külmutatud. Siiani on see muuhulgas toetanud ka kõrge riskiga varaklasse.

Kuid kõrge riskiga varaklassid on ajalooliselt vastu pidanud ka 3% inflatsioonitempole, kui on olemas usaldus keskpanga võimesse liigselt perutama kippuvat inflatsiooni ohjes hoida. Näiteks 1970–1980ndatel seda ei olnud ning ka USA-s tõusis baasintressimäär kahekohaliseks, et ohjeldada inflatsiooniootusi. On lootust, et vaatamata arusaamatule raha pumpamisele (nt suur hulk nn M2 raha) püsivad inflatsiooniootused järgmistel kvartalitel kontrolli all. Need on nüüd paljuski valvuri rollis.


Similar articles