USA, Hiina ja valge elevant läbirääkimistoas

Kuigi USA ja Hiina trumpavad teineteist üle tollidega, rahustavad osaliselt kuumenenud läbisaamist riikide omavahelised võlasuhted, hindab portfellihaldur Topias Kukkasniemi.

Juba pea aasta oleme saanud jälgida, kuidas kaks maailma majanduslikult suurimat riiki on teineteist tollidega üle trumbanud nagu pokkerilauas. Kaubandussõda on tõlgendatud Trumpi sisepoliitiliselt motiveeritud abinõuna oma tuumiktoetajaskonna rahulolevana hoidmiseks, teiselt poolt USA abinõuna oma kaubanduspuudujäägi vähendamiseks ja samas Hiina survestamiseks avama turgu muu hulgas Ameerika tehnoloogiaettevõtetele.

Mõlemad tõlgendused võivad olla osa tõest, aga kaubandussõda võidakse näha ka maailma ainsa supervõimu ja tõusva suurvõimu kokkupõrke ühe väljendusena. Kas investor peaks olema mures?

Et küsimusele vastata, peame ajas tagasi minema ja uurima, kuidas maailma praegune majandussüsteem on kujunenud. USA tõusis maailmamajanduse tippu Teise maailmasõja ajal, kui liitlased kogunesid Bretton Woodsi sõjajärgse majandussüsteemi üle läbi rääkima.

Topias Kukkasniemi, portfellihaldur

Topias Kukkasniemi, portfellihaldur

USA, kelle valduses oli tollal kaks kolmandikku maailma kullavarudest, tahtis süsteemi, kus dollari väärtus seotaks kullaga ja kõigi teiste valuutade väärtus dollariga. Samal konverentsil lepiti kokku Rahvusvahelise Ülesehitus- ja Arengupanga (IRDB, osa Maailmapangast) ja Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) asutamises.

Bretton Woodsis paika pandud süsteemi põhjal kujunes sõjajärgses maailmas rahvusvaheline puudu- ja ülejääkide vahetusmehhanism, kus ülejäägiga piirkondlikud majandusmootorid – Euroopas Saksamaa, Aasias Jaapan – tootsid ja müüsid kaupu, mida omakorda USA ostis oma puudujääki kasvatades.

Ülejäägiga riigid vahetasid oma ülejäägi kõige turvalisemaks peetud valuuta (USA dollari) ja kõige turvalisemaks peetud väärtpaberite (USA riigilaenud) vastu, tänu millele USA majandus kasvas puudujäägi suurenemise kaudu. Mehhanism tegi võimalikuks sõja räsitud Euroopa ja Jaapani ülesehitamise ning teiselt poolt ka Ameerika keskklassi kuldaja.

Maailma mõõdetakse dollarites – endiselt

Bretton Woodsi süsteem purunes lõpuks 1970. aastatel ja asendus kõikuvate valuutakursside süsteemiga. Puudu- ja ülejääkide vahetusmehhanism säilis siiski endisena ja USA dollar jäi maailma reservvaluutaks. Hiina on sellesse dollaripõhisesse mehhanismi lülitunud, kui on oma majandust viimaste aastakümnete jooksul avanud.

Hiina kasvumudel on toetunud lisaks infrastruktuuriinvesteeringutele paljuski just ekspordile USA-sse. Aastakümneid on Hiina ülejääk kasvanud just USA puudujäägi arvelt. Samal ajal on Hiinast saanud USA suurim väline võlausaldaja.

Hiina ei või siiski lõpmatult investeerimispõhisele majandusmudelile toetuda. Riigi keskvalitsuse eesmärgiks olevate reformidega püütakse suurendada riigisisest nõudlust ja tarbimist. Samas on Hiina näidanud, et tahab kasvatada oma poliitilist ja majanduslikku mõjuvõimu, millele viitab näiteks Hiina juhitud Aasia Infrastruktuuri- ja Investeerimispanga asutamine Hiina seisukohast liiga USA-keskseks peetava Maailmapanga kõrvale. Ameerika seisukohast õõnestab Hiina kurss praeguse üle- ja puudujääkide vahetusmehhanismi aluseid, dollari positsiooni esivaluutana ja USA positsiooni supervõimuna.

„Hiinast on saanud USA suurim väline võlausaldaja.”

Trumpi kaubanduspoliitilise ähvardamise kaalukust suurendab see, et Hiina riigisisene nõudlus on vaibumas. Ka Hiina keskvalitsuse võime säilitada majanduskasvu infrastruktuuriinvesteeringutega on nõrgenenud. Hiina vajab seega eksporti majanduskasvu hoidmiseks ja aja võitmiseks oma kasvumudeli tarbimispõhisemaks muutmiseks.

Seni on Hiina teinud kaubanduspoliitilisi järeleandmisi eelkõige suurendades põllumajandus ja muude kaupade ostmist USA-st. Need meetmed on sihitud üle- ja puudujääkide tasakaalustamisele ning on kiiresti tühistatavad, kui konkurentidevahelisse armastusse tekib mõrasid. Pika perioodi jooksul on kesksemad küsimused välismaiste tehnoloogiaettevõtete pääs Hiina turule ja intellektuaalse omandi kaitse Hiinas. USA ettevõtete pääs Hiinasse tähendaks USA-le raundivõitu tehnoloogilises poksimatšis.

Kas tõusev suurvõim on piisavalt järeleandlik, et avab oma turgu välismaistele ettevõtetele või pikeneb kaubandussõda?

Õnneks on võlg

Kagu-Aasias öeldakse näiliselt hinnalise, aga tegelikkuses kasutu asja kohta valge elevant. Valget elevanti on traditsiooniliselt peetud pühaks loomaks, mistõttu ei ole temaga tohtinud tööd teha. Omaniku jaoks on valge elevant olnud seega nii õnnistus kui ka koorem. Õnnistus, sest loom on püha, ja koorem, sest ta tekitab ainult kulusid.

Tüüpiliselt võib võlausaldaja kasutada peremehe võtteid, aga USA võlg Hiinale meenutab üha rohkem valget elevanti. Mõlemad osapooled teavad, et elevant varitseb läbirääkimistoas ja näiliselt on see Hiina jaoks hinnaline trump läbirääkimistel. Tegelikult ei saa Hiina seda trumpi kuidagi kasutada. Nii USA kui ka Hiina on seotud üle- ja puudujäägimehhanismiga, mille järkjärguline lammutamine oleks pigem aastakümnete kui aastate või valimisperioodidega mõõdetav protsess.

Investori jaoks on USA ja Hiina omavaheline sõltuvus hea asi, sest see suurendab stabiilsust.

Topias Kukkasniemi
portfellihaldur
Mandatum Life


Similar articles