Liiga pingule tõmmatud vedru

Jaapani näide – innustav või heidutav?

Jaapan on muutnud päris palju asju, ütleb Juhani Lehtonen oma essees. Kuid kahtlused Jaapani pikaajalise jätkusuutlikkuse suhtes ei kao.

See on hani, mis munes kuldmune. Softbank grupi juhatuse esimeest ja tegevjuhti Masayoshi Soni ei saa just tagasihoidlikkuses süüdistada, kui ta oma ettevõtet kirjeldab. Härra Soni kõned ja teod meenutavad pigem Ameerika ärikauboid kui traditsiooniliselt konservatiivset Jaapani ärimeest.

Telekommunikatsiooniärist tarkvaraettevõtteks arenenud ja seejärel maailma suurimaks erakapitalifondiks laienenud Softbank on hea näide Jaapani uuest agressiivsest äritegemise stiilist. Soome kliendid ehk mäletavad Softbanki nende investeeringu järgi Supercelli – ost, mille jaapanlased on nüüdseks hea vaheltkasuga edasi müünud.

Jaapani majandusel läheb hästi. SKT kasvumäär on jõudnud 4,0 protsendini ja tööpuudus kukkunud 2,8 protsendini. Kas Jaapan jätab lõpuks ometi selja taha kaotatud kümnendid?

Finantsturud näevad majanduslikku tegelikkust tihti universaalsena, justnagu saaks akadeemilist tõde rakendada igal pool.

Aastaid oli Jaapan näiteks majanduslikust stagnatsioonist. Finantsvõimendusega kasv kuumutas finantsturud üle ja viis kinnisvaramulli, krahhi ja majandussurutiseni. Kui Jaapani intressimäärad 2000ndate alguses ühest protsendist allapoole kukkusid, kardeti Euroopas, et sama võib juhtuda ka euroalas. Enam pole vaja karta, sest nii ongi juhtunud.

Nõrgenev jeen ja võimsad taastemeetmed on Jaapani majandusnäitajaid ergutanud. Samas on Jaapani inflatsioonimäär püsinud nulli lähedal või alla selle peaaegu kümme aastat ja praegu on valitsusvõlg 240 protsenti SKT-st.

Mida saavad teised lääne majandused Jaapanilt õppida? Näiteks, kas Jaapan innustab või heidutab?

Jaapani sotsiaalne ja majanduslik struktuur erineb märkimisväärselt Põhjamaade mudelist. Esimene erinevus tuleneb Jaapani hierarhilistest otsustamisprotsessidest nii poliitilistes, avaliku sektori kui ka äristruktuurides.

Erasektoris määratakse tegevjuhid ainult juhatuse liikmete hulgast. Ettevõttest või omanikest sõltumatute juhatuse liikmete hulk on väga piiratud ja enne otsuste tegemist ei toimu mingeid tegelikke arutelusid. Tööalased suhted kestavad kogu karjääri vältel ja boonussüsteemid on enamasti vanusega seotud. Järjepidevus on väärtuslikum kui tootlikkus.

Teine peamine erinevus tuleneb tööturgudest.

Jaapanis on probleemiks vananev rahvastik. Tööealiste inimeste osakaal langeb kiiresti ja 2040. aastaks on vaid 52% rahvastikust majanduslikult aktiivne. Sellest hoolimata on riigi tööturg sissepoole pööratud ja välismaine tööjõud ei ole teretulnud, välja arvatud tähtajaliste tööde puhul.

Jaapan on haarav näide tööstusrobotite ja teenindussektori tööjõupuuduse mõjust tööhõivele, samuti töötasutrendidest ja inflatsioonist. Kas teenindussektori tööjõupuudus saab käivitada palgainflatsiooni – nähtuse, mida peetakse pärast aastatepikkust deflatsiooni peaaegu võimatuks?

Kolmas põnev aspekt ilmneb keskpanga rahapoliitikas. Jaapani Pank oli esimene, kes kasutas siseriikliku deflatsiooniga võitlemiseks kvantitatiivset leevendamist.

Jaapani eelarvedefitsiiti rahastab de facto keskpank. See on poliitiliselt tundlik võrrand. Lisaks riigi võlakirjadele ostab Jaapani Pank varasid ka börsil kaubeldavate fondide kaudu. Jaapani Pank omab nüüdseks 40% riigi võlakirjadest ja üle 120 miljardi dollari väärtuses Nikkei börsil kaubeldavaid fonde. Praegu kuulub Jaapani Pank Jaapani suurimate korporatsioonide suurimate omanike hulka, kuid ei istu üheski juhatuses.

Kas need osalused jäävad Jaapani Panga bilanssi igaveseks? Mis juhtub väärtpaberiturgude ja intressimääradega, kui inflatsioon peaks kiirenema ja Jaapani Panga bilanssi hakatakse vähendama?

Poliitika ja keskpanga seotusest ei tehta Jaapanis mingit saladust

Keskpank kaotas iseseisvuse pärast seda, kui Shinzo Abe valiti 2013. aastal peaministriks. Seejärel asuti aktiivselt tegutsema. Abe poliitika põhineb nn kolmel noolel – kvantitatiivne leevendamine, fiskaalstiimul ja ärisektori struktuurireformid.

Paistab nagu oleks valitsus saanud lõpuks teadlikuks ettevõtte juhtimise tekitatud probleemidest. Abe & Co on mõistnud, et rahvusvahelisest perspektiivist paistavad Jaapani ettevõtete kapitalitootlused ja dividendid tagasihoidlikud.

Jaapani ettevõtted on 1980ndate lõpust säästnud, rahareserve kasvatanud ja investeeringuid edasi lükanud. Pärast mulli lõhkemist ei tahtnud keegi uuesti tühjade taskutega jääda.

Tänapäeval, kui globaalne majanduskasv ja nõrgem jeen on elustanud ekspordinõudluse, peaks see julgustama traditsioonilisi Jaapani ettevõtteid taas investeerima. Sellegipoolest on selliseid inimesi nagu Masayoshi Son, kes odavat raha hästi ära kasutavad, endiselt vähe.

Ka Jaapani ühiskond on üleminekuperioodis. Vananev rahvastik näeb, et radikaalsemad noored põlvkonnad tahavad parandada Jaapani rahvusvahelist positsiooni. Peaminister Abe loodab, et Tokyo 2020. aasta olümpiamängudeks on jaapanlaste vaikne enesekindlus taastunud.

Jaapan oli esimene, kes kukkus deflatsioonilõksu, ja viimane, kes sellest välja ronib. Sellel nähtusel on märkimisväärne mõju globaalsele inflatsioonile ja selle kaudu intressimäärade hinnastamisele.

Jaapan on maksnud kõrget hinda ja riik ei saa edasisi taastemeetmeid enam lubada.

On raske ette kujutada, et keskpangast saaks aktiivne omanik, kellel oleks piisavalt uuendusvõimet, et kogu riigi majandusele kasu tuua. Kui Jaapani Panga taasteprogramm ühel päeval lõpeb, peavad erasektori ostud riigi majanduse pinnal hoidmiseks Jaapani Panga praeguse ostumahu kompenseerima. Vastasel korral kaotavad aktsiad kiiresti väärtust ja intressimäärad kasvavad.

Jaapan on suutnud lahendada mõned olulised probleemid ja praegu turud tõusevad. Kuid kahtlused Jaapani pikaajalise jätkusuutlikkuse suhtes ei kao.

Üks portfellihaldur ütles hiljuti: „Kunagi ei ole liiga hilja Jaapanit müüa.“ Jaapan peab vastu, kuid vedru on liiga pingule tõmmatud ja murdumise tõenäosus suur. Halvimal juhul vedru katkeb.

Juhani Lehtonen
Autor on Mandatum Life‘i Fikseeritud tulu ja turustrateegia osakonna juht


Similar articles